Ühel augusti varahommikul läksin varjetelgiga randa kahlajaid pildistama. Paraku saabus päike koos veetõusuga ning leidsin ennast peagi hoopis ujuvvarjest.

Kuna tildrid tegutsesid ka hoopis kaugemal siis otsustasin tund peale päikesetõusu, et pakin asjad ja proovin järgmine kord uuesti.

Seisin püsti, ringutasin ja sirutasin nagu inimene ikka, kes mitu tundi ühes asendis on olnud. Ühtäkki vaatan, et üks omapärane tegelane on mu lähedal oma nina roostikust välja pistnud ja puhastab ennast häirimatult. Kodus linnumäärajast sain teada, et tegemist on sellise toreda linnuga nagu täpikhuik, kes on üpris varjulise eluviisiga.

Esialgu tõrkus mõistus vastu võtmast, et metsik lind võib sind mitte-kellekski pidada. Eriti kui ma vaid 20m kaugusel temast telki tühjaks kallan ja liivast puhtaks raputan. Seejärel tuli meelde, et mul on kaamera ju ka kaasas. Võtsin lebomati, hiilisin veepiirini ja viskasin liivale pikali. Nüüd tuli ta toitu otsides kuni 7m peale aga kuna meie vahel läks vesi sügavamaks siis vast see takistas veel lähemale tulekut.

.

Umbes veerand tundi tatsas talähemal ja kaugemal. Selle aja sees jõudis ta mu ette potsatanud tikutaja minema peletada. Kuulus see territoorium ju talle. Ühel hetkel tõusis aga roostiku kohale lendu ja kadus vupsti sinna sisse peitu.

(C) 2011-2024 Margus Kaidja
Piltide kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud.